The Princess has arrived!

Life has been so hectic lately and I have had so many things on my plate, that I have once again neglected this blog. I'm making one more attempt to revive it, although it's becoming more and more difficult these days to get my hands on my laptop, which was once primarily used as a working tool... (Dear Santa, we badly need another device in out household, as my MacBook is being invaded by Simon's Cat, Shaun the Sheep and Juss the Rabbit...)

Our little Ada Ellen arrived on the night of 21st of November, so I'm now a proud mother of two adorable children, which makes me filled with so much joy and gratitude! And even though we are still adjusting to the new rhythms and routines and the nights are a mess, I'm feeling so blessed!

Even with these few weeks, Ada has already taught me some very valuable lessons I needed to learn. Most importantly, she has taught me to not be so critical of myself. I have finally realised that in some respects that really matter in life, I have performed the best possible way. In other areas of life, doing the best you can is just enough. So, in many ways I'm somehow more at peace with myself and my surroundings. And it feels great!

Despite this life-altering event, I have been rather productive on the crafts front as well. More about these achievements tomorrow... (Oh, you noticed the rippled baby blanket? I will write about this project soon as well, giving you some yarn review.)

- - -

Elu on viimasel ajal olnud jälle nii hektiline ja toimetusi täis, et olen taas kord blogi unarusse jätnud. Teen järjekordse katse sellele eluvaimu sisse puhuda, ehkki üha harvemini näib käsi arvutini küündivat. Jõuluvana kingikotti võiks mahtuda üks lisaseade meie majapidamise jaoks, sest varem eelkõige minu töövahendiks olnud MacBooki on vallutanud Jänku-Jussid, Simoni kassid ja muud tegelased.

Meie väike Ada Ellen saabus ööl vastu 21. novembrit. Olen nüüd uhkusega kahe imetoreda lapse ema, mis täidab mind iga päev üha uuesti tänutunde ja rõõmuga. Olgugi et me endiselt alles kohaneme uute rütmide ja rutiinidega ning ööd on kõike muud kui rahulikud, tunnen end nii rikka ja õnnistatuna. Mulle meeldib mõelda, et lapsed ise valivad oma vanemad välja, ja kui ma vaatan neid kahte ägedat tegelast, siis... küllap me oleme ikka midagi väga õigesti teinud, et nad just meie juurde otsustasid tulla!

Juba selle põgusa aja jooksul on Ada andnud mulle mõned õppetunnid, mida mul oli väga vaja. Esimene ja kõige tähtsam: mitte olla enda suhtes nii kriitiline. Olen lõpuks aru saanud, et teatud valdkonnis, mis elus tõeliselt tähtsad, olen sooritanud parimal võimalikul moel. Muudel rinnetel piisabki sellest, kui teed nii hästi, kui suudad. Nii olen iseenda ja ümbritsevaga viimasel ajal kuidagi rohkem rahus ning see on suurepärane tunne!

Vaatamata sellele elumuutvale sündmusele, olen ka käsitöö alal üsna toimekas olnud. Neid saavutusi tutvustan järgmine kord. (Ah et märkasite seda sakimustrilist beebitekki? Ada tervituskingitust ja selle kudumiseks kasutatud lõngu tutvustan samuti üsna pea.:))