After Eight

I have gone through another lengthy identity crisis as a blogger, but I recently had a constructive discussion about it with my Better Half, and he asked some right questions and gave me some valuable advice. I believe I have now managed to define my unique path more clearly. Although I’m still planning to write about a little bit of this and that, I will, from now on, still mainly focus on my activities in the design and crafting spheres. How does that sound to you?

Keeping my Etsy store running during the holidays has always been a challenge to me, but I believe I have now finally found a way to keep things going and mobile. So I packed a small (board size) suitcase with the essentials for keeping my small business going: a sewing machine, needles and hooks, supplies for duplicating my bestsellers and finishing the custom orders in progress, and also materials for testing new designs. Frankly, I haven’t so far got the chance to even touch the latter, as I have been busy working on some challenging and exciting custom orders. These eight emerald green clutch bags, for instance, which recently started their journey to the US as gifts to some lovely bridesmaids.

I was an honour to make these! Although I have been thinking in that direction before, it was a novel task for me in two respects. First, although I have been thinking about it a LOT, I have never really got to make an item in several identical copies in one go (as you may know, I usually sell single pieces), so that I could present them as a set of identical accessories (for bridesmaids, bridal shower guests, sisters, etc.). Second, some customers have asked about personalization before, but I had always turned them down out of my fear for failure. Until now. I decided to give it a try in hand-stiched personalization. And although I admit I have a looong way to go, I believe I fulfilled the task nicely enough. And by doing that, I managed to push my limits a bit and overcome my fear for failure, which has kept me from doing MANY things over the time. :)

Indeed, repeating the same design in eight copies can start to feel like working in a sweatshop, but luckily for me, this stunning shade of emerald green and the materials selected by the customer were super fun to work with. Next in the pipeline is something in a shade equally beautiful and inspiring: sapphire blue.

- - -

Seljataga on järjekordne pikaleveninud identiteedikriis blogijana, aga üks hiljutine vestlus Kristjaniga on aidanud veidi selgemini määratleda mu oma ainulaadset rada. Ja kuigi temaatilisi hüppeid siia ja sinna ei keela ma endale ka edaspidi, keskendun siitpeale siiski eelkõige oma tegevusele käsitöö- ja disainimaastikul. Kuidas tundub?

Poekese käigushoidmine suviste ümberpaiknemiste perioodil on olnud minu jaoks pidevalt väljakutse. Varemalt pidasin paremaks lülitada kogu ettevõtmine puhkuserežiimile, aga nüüd on mul, kuhu iganes ma kulgen, auto pagasiruumis kaasas üks lisaühik - pardamõõdus kohver koos kõige vajalikuga, et poodi käimas hoida. Lõviosa kohvriruumist hõivab õmblusmasin, ülejäänu võtavad enda alla materjalid bestsellerite dubleerimiseks ja eritellimuste lõpetamiseks ning üht-teist ka uute lahenduste katsetamiseks. Viimaseni pole ma aga paraku veel jõudnud, sest eritellimused on röövinud siiani kogu aja, mida raatsin oma fantastilise kolmiku ja tõlketöö kõrvalt käsitöötegevusele kulutada. Näiteks need kaheksa smaragdrohelist pruutneitsite ridiküli, mis alutasid paar päeva tagasi teed Ühendriikidesse.

Suur au ja väljakutse oli nende tegemine! Kahel põhjusel ka uudne ülesanne. Esiteks, kuigi olen ka varem selles suunas mõelnud, et tore oleks pakkuda oma tooteid n-ö valmiskomplektktidena (pruutneitsitele, lilleneiudele, kokkusobivateks kingitusteks õdedele jne), ei olnud ma siiani kunagi teinud mitut ühesugust ridiküli korraga, et neid siis vastavalt kooslusena pildistada. Kasutasin kohe võimalust ja jäädvustasin neid edasiseks tarbeks kahe-, kolme-, viiekaupa… Teiseks, personaliseerimise kohta on minult ka varem küsitud, aga olen siiani alati arglikult ära öelnud. Need kaheksa kotti aga on varustatud käsitsi tikitud nimede ja pulmakuupäevaga. Aega võttis, aga asja sai. Olgugi et tikkijana on mul veel arvatavasti valgusaastate pikkune tee minna, enne kui ma ka ise oma tööga rahule jääksin.

Et kas hakkas lõpupoole juba liinitööks kiskuma? Õnneks olid valitud materjalid ja see hunnitu smaragdroheline toon niivõrd meeldivad, et väga üksluiseks ei muutunudki. Järgmine eritellimus, mis juba varrastel ja nõela otsas, tuleb samamoodi silmapaitavat ja inspireerivat tooni - 

safiirsinine.