Wednesday, 4 February 2015

Wednesday WIP

There are days when I feel like an energy-bomb supermom (these days usually start with a morning run to the sea and back), and then there are those like today, which can be pretty much described with the following situation: You are stuck on the couch, breastfeeding the Princess, while the Crown Prince is right there at the dining table (but still out of your reach), shoveling buckwheat out of his bowl and onto the floor. With a systematic thoroughness characteristic of him. You are sitting there, listening to this specific sound of stewn buckwheat groats falling onto the parquet, and you are feeling that you are completely and utterly out of strength.

Three nights in a row alone with the kids (Kristjan has been recording in Gothenburg) seems to be my limit of tolerance. By the time the two of them are finally asleep, I'm squeezed out like a lemon, and no matter what my master plan for the evening was, the only thing I feel like doing is to crawl to the bed, pull a blanket over my head and stay there like this for a veeery long time - say, eighteen years.

From now on, I will try to make a new post every Wednesday, showing you my current work in progress. Mainly to discipline myself to finish the things I start. So, here is a sneak-and-peek picture of my latest project.

Eh, the whole life is a work in progress, isn't it?


- - -

Kolm õhtut lastega omapäi (Kristjan on Göteborgis plaati salvestamas) tundub olevat minu taluvuspiir. Laste ööune ajaks olen ma ka ise omadega nii läbi, et ükskõik, milline oli mu masterplaan, on ainus asi, mida ma teha tahan, voodisse roomata, tekk üle pea tõmmata ja magada - nii umbes järgmised kaheksateist aastat.

On päevi, mil ma tunnen ennast nagu energiapomm-superema (sellised päevad algavad tavaliselt kerget eneseületust nõudva jooksuringiga), ja siis on selliseid, nagu täna, mille võtab üsna hästi kokku järgmine olustikupildike: sa istud Printsessi imetades staatilises poosis diivanil ja kuuled, kuidas Kroonprints sealsamas kõrval (aga ometi käeulatusest väljaspool) endale omase süstemaatilise põhjalikkusega kausist tatart põrandale kühveldab. Kuulad seda spetsiifilist plobinat, mida tekitavad hautatud tatraterad parketile kukkudes, ja mõtled, et enam lihtsalt ei jaksa...

Aga siis on veidi hiljem kogu elamisele laskunud vaikus ning sa vaatad oma kahte magavat inglit ja tunned ennast kohutavalt süüdi, et kogu su zen-rahu vahepeal justkui tulvaveega rentslist alla voolas. 

Eh, elu ise on üks suur work in progress.

Käsitöö vallas aga püüan edaspidi kolmapäeviti "rindeuudiseid" jagada ning postitada piilupildi oma parajasti käsil olevast tööst. Põhiliselt ikka selleks, et distsiplineerida iseennast alustatud töid lõpule viima - vaatamata ülal kirjeldatud bipolaarsele olukorrale. :)

No comments:

Post a Comment