Thursday, 31 July 2014

La Dolce Vita

Seems like my resolution to blog daily was a bit too daring after all. Well, I have decided not to be too hard on myself - considering everything. Sometimes 'the best you can do' is just good enough.



We have now seriously jumped on our last-minute wedding preparations, trying to finalize various things and weave in the loose ends as much as possible. Thus, we have another busy day behind us. First, the dance lesson in Viljandi, to refresh our memory on waltz steps. We still have some serious synchronization to do, but all in all, I'd say things are under control.



And then... oh, then we took a trip through the picturesque countryside to Põhjaka Manor, for food tasting. Yet again we were convinced that our choice of caterers was the right one. It's such a pleasure to work with professionals, and the food, of course, was delicious (not that we expected anything less)! My only requested change was losing the coriander from all the dishes where it was added! Unfortunately, here our opinions with Kristjan differ, but I'm not willing to go for compromises on this one. Oh, and the wines Kristjan has so carefully chosen (after long searches, numerous tastings and a lot of research), are just perfect with every dish. Not that I'm able to enjoy too much of them at the wedding...



- - -

Paistab, et mu igapäevase blogipostituse masterplaan oli ikka veidi liiga ambitsioonikas, aga ma olen otsustanud enda vastu mitte liiga karm olla - eriti arvestades kõiki asjaolusid. Teinekord on "parim, mis sa teha suudad" täpselt piisav.

Oleme nüüd viskunud tõsiselt pulmakorraldusega seotud küsimusi täpsustama ja lahtisi otsi kokku sõlmima. Nii oli ka tänane päev päris tihe. Esiteks tantsutund eraõpetajaga Viljandis, tuletamaks meelde põhilised tantsusammud, et pulmapäeval tantsupõrandal ellu jääda. Pidevalt seelikusaba külge klammerduva noorperemehega üsna tüütu, aga usun, et saime olukorra kontrolli alla. :)

(Ah jaa, see õilmitsev lilleilu alloleval pildil on Kärdla kaltsukast leitud Hanna Korsari siidkleidike!)



Sealt edasi võtsime ette maalilise sõidu läbi äikselise süda-Eesti Põhjaka mõisa toite degusteerima. La dolce vita, midagi pole öelda. Kõik pakutu oli fantastiline, samuti teenindus ja õhkkond (mitte et me Põhjakalt midagi vähemat oodanud oleksime). Toitlustajate valiku õigsuses veendusime taas. Oma töösse kirglikult suhtuvate proffidega on ikka hea ja lihtne asju ajada.


 Ja veinid, mille valimise protsessi eest võiks Kristjan saada doktorikraadi, sobisid kõigega lihtsalt oivaliselt! Mina sain muidugi ainult mekkida...


Elu on ilus! :)

3 comments:

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  2. Lihtsalt üks tähelepanek, kui tahad korrigeerida, et toidu ja klaasiga pilti on postituses kaks korda.

    ReplyDelete
  3. Tänud, anonüümne lugeja, selle tähelepaneku eest. Märkasin seda ka ise, aga lihtsalt pole siiani saanud mahti. Oli küll jah mõttes kasutada üht teist pildiklõpsu. :)

    ReplyDelete